Sören Wiberg, Linde termotöötluse tootejuht Balti- ja Põhjamaades ütleb, et mida rohkem valmistada eri suuruse ja kujuga komponente, seda suuremad on nõuded kaitsekeskkonna juhtimisele, materjaliteadmistele, temperatuuri ühtlustamisele, gaasisegudele ja jahutamisele. „Paljud asjad võivad valesti minna ja need võivad osutuda vägagi kulukaks, kuna termotöötlus on sageli pika ja kalli tootmisahela viimane etapp, mille väärtus võib moodustada 95% toote lõpphinnast,“ selgitab ta. „Viimane 5%, st termotöötlus võib rikkuda kogu väärtusahela.“
„Kui segus on liiga palju süsinikku, võib tekkida tahm ja karbiid ning materjal võib muutuda hapraks; kui ahjus ei ole piisavalt süsinikku, toimub materjali dekarboniseerumine, mis halvendab selle mehaanilisi omadusi. Teine levinud probleem on see, et ahju pääseb nt lekete tõttu hapnikku, mis oksüdeerib materjali. See tähendab, et alati on vaja täpsust ja otsustusvõimet.“ Omaette trikk on ka õige temperatuuri saavutamine, sest see peab olema ühtlane, et vältida erinevusi lõpptoodete kvaliteedis. See võib olla raske äärmusliku kuumuse juures, mida metalli karastamine nõuab. Terase puhul on temperatuur vahemikus 870–940 °C, roostevaba terase puhul aga ulatub see 1100 °C-ni. Teine kriitilise tähtsusega protsess on jahutamine, mille abil saavutatakse soovitud martensiitne muutus omaduste väheste muutustega.
Kuna paljudes tööstusharudes, nt auto- ja lennundussektoris tõstetakse pidevalt norme ja ootusi, on tarvis, et alltöövõtjad mõistaksid termotöötluse protsessi algusest lõpuni.